|
so:text
|
Terve päev selles pisut liiga maamajalikus elamises, mis tundus vaid lõunauinakupaigana kahe jalutuskäigu vahel või vihmahoo ajal, ühes neist elamistest, kus iga salong meenutab lehtlat ja kus toaseinte tapeetidel pakuvad teile seltsi kord aiaroosid, kord metsalinnud — üksteist siiski segamata —, sest need seal olid vanad tapeedid, millelt iga roosi saanuks noppida, olnuks see vaid elav; iga linnu puuri panna ja kodustada, mitte nagu neis tänapäeva tubade suurejoonelistes kujundustes, kus hõbepõhjal on kõik Normandia õunapuud Jaapani stiilis ritta võtnud, et otseteed teie voodiunelustusse tungida; terve see päev, mille ma veetsin oma toas, aknast paistmas pargi kena haljus ja sirelid värava kõrval, veeäärsete suurte puude päikeses helkivad lehed ja Méséglise'i mets. Aga kogu see vaade pakkus mulle naudingut vaid sellepärast, et ma kinnitasin endale: "Küll on kena, et mu toa aknast nii palju rohelust paistab" - vähemalt seni, kui ma korraga keset seda suurt rohetavat pilti tundsin ära Combray kiriku torni - see asus kaugemal ja oli nõnda hoopis tumesinisega maalitud. Aga kuigi ta tundus vaid tumeda suletõmbena mu aknaruudul, oli see ometi kirikutorn ise, mis seal nähtavale oli ilmunud, et aastate ja ljööde pikkust mu silme ette manada. Ja hetkeks toast välja astudes nägin ma koridori otsas, sest koridor oli teisesuunaline, purpurribana paistvat ühe väikese salongi tapetseeringut, mis oli vaid lihtne musliin, aga punane ja kohe süttimas, kui vaid mõni päikesekiir teda puudutama peaks. (et) |
