|
so:text
|
Teine kriitik, Alvar Loog on "Kassitoome" arvustuses maininud, et Hirve varasemas teatraalses Pierrot'-luules justkui puuduks nii iha subjekt kui ka objekt, "mina" ja "sina". Huvi pärast tegin seda, mida luulega teha ei tohi: võtsin appi arvuti ja tahtsin teada, milline on n-ö objektiivne pilt autori sõnakasutusest uues luulekogus. Silma hakkab keeleline küllus: 61 luuletuses on kokku 2741 sõna, nende seas vaid üksikud korduvad. Sõnade eri kasutusjuhud saab taandada algvormideks : neid on kokku 971, aga neist 621 esineb vaid üks kord. Sõna mina esineb sõnavaras kõige rohkem , sõna sina on kolmandal kohal sidesõna ja järel. Seega on "Kuldöölases" nii objekt kui ka subjekt lausa võimsalt esindatud, need on luulekogu kesksed kujundid, eriti võrdluses teiste autori lemmikkujunditega: taevas , täht , vesi ja pilv , süda ja tuli , uni jne. Kui näiteks Hirve luule stambiks on peetud "ööd", siis näeme, otsesõnu esineb öö vaid 11 korda, Hirv lihtsalt ütleb selle metafoorselt ümber: "päike vajub ookeani / ja taevas ärkab" . Muidugi, luulest ei saa ega tohi üksikuid ridu, veel vähem sõnu välja lõigata, luuletus on luuletus ikka ainult poeetilise tervikuna. (et) |
