|
qkg:contextText
|
Meie hoovi peal elas üks ukraina perekond. Neil oli tütar, kes oli minust palju vanem. Mina olin esimeses, tema kümnendas klassis. Kord võttis ta mu kinno kaasa, meie emad käisid ka läbi. Kinos kutsusid tema klassi tüdrukud ta eemale ja tegid talle kõva peapesu, et zatšem to vozišsja s etoi nerusskoi! Selle peale ta vastas: ja ved tože nerusskaja, ma ju ka ei ole venelane: "Te olete mulle ka kogu aeg öelnud, et ma olen ka midagi muud, et ma ei ole venelane!" Selle peale vastati: "To potšti russkaja, to ukrainka". Nii et kehtis omapärane gradatsioon: kõigepealt olid venelased, siis ukrainlased ja valgevenelased, kes olid "peaaegu venelased", siis estonka, see oli midagi juba palju halvemat, aga veel halvemad olid juudid. Ma mäletan veel sellist juhust: seal oli üks väike juudi tüdruk oma vanaemaga. Meie vanaemad hakkasid läbi käima ja meie saime selle tüdrukuga ka väga hästi läbi ja mängisime koos. Siis meie õue poisid ja tüdrukud tegid mulle selgeks, et ma ei tohi temaga mängida ja ütlesid, et kui ma veel temaga tegemist teen, siis: mõ budem tebja kolotit, mis tähendab, et "me hakkame sind peksma". Nad nõudsid, et ma ütleksin talle, et ma ei taha temaga mängida. See oli äärmiselt ebamugav ja ebameeldiv psühholoogiline moment, kui ma pidin talle ütlema: ja ne hotšu s toboi igrat! Mäletan seda siiamaani. Samas ma tahtsin väga temaga mängida, olime mõlemad üksildased ja me sobisime tõesti hästi. (lk 16-17) (et) |
