|
qkg:contextText
|
Sammudes käratult üle kivipõranda, arutasin endamisi, et ei tea, millise jumala järgi ta oli elanud ja millise jumala juurde ta surres läks. Siit ei saanud sellele küsimusele vastust. Kristlased nagu teisedki panid silmile mündi. Mäletasin teisi surivoodeid ja hingede tunglemist nende ümber; siin ei olnud midagi. Ent ta oli juba kolm päeva tagasi surnud ja tema vaim oli ehk juba välja lennanud läbi selle seinaaugu, kust tuul läbi lõõtsus. Võib-olla oli ta juba liiga kaugele eemaldunud, et ma võinuks temaga rahu teha. (lk 20-21) (et) |
