|
so:text
|
Läksin videvikus suurde saali, kus vana hertsog oli laudsile lamama pandud. Homme viiakse ta Tintageli ja sängitatakse esivanemate hulka. Nüüd lamas ta üksi, kui auvalve välja arvata, tühjusest kajavas saalis, kus ta oma peeridega oli pidutsenud ja oma viimaseks lahinguks käske jaganud. Külmas vaikuses oli kuulda vaid tuule ja mere müha. Tuul oli pööranud kirdesse, tuues kaasa jahedust ja peatse vihmaohu. Akende ees ei olnud klaase, tuul sakutas metallpesadesse pistetud tõrvikuid; ähmased suitsevad leegid kaldusid viltu ning tahmasid seinu. See range, mugavusteta ruum polnud iial värvilaikugi näinud ega mingit kivi- või puittahveldist; kõik rääkis sellest, et Dimilioc on pelgalt sõjameeste kindlus; kahtlane, kas Ygraine oli jalgagi siia saanud. Tuhk koldes oli mitu päeva vana, poolpõlenud halud niiskunud. (et) |
