|
qkg:contextText
|
Tarumi Jaak ajas habemetüüka maha, nühkis säärikud puhtaks — seadis end otsekui kirikusse minekuks. Hüppas üle laia piirikraavi ja läks kätt raskelt visates mööda põlluvaheteed otse külani, kus undas masin. Andis töötajatele jõudu, käis ümber punase imeeluka, vaatas, kuidas selle ahne kurk kuldset vilja neelas, kuidas kotid teradest täitusid. See oli jämedaivaline vili, puhas ja raske, mineraalmaal kasvanud, hakis järele valminud, kuiv, säärane, mis hamba all raksub. Tarumi Jaak tundis hästi sellise vilja maiku, ta oli omal ajal ka ise ühe pastori põldudel samasugust kasvatanud. Nüüd oli see nagu kauge uni, nüüd olid tal teised põllud ja teistsugune leib, — ta oleks sellegagi hästi rahul, kui vaid terad kätte saaks... (et) |
