|
so:text
|
Sügisel hakkas Tarumi Jaak kukalt kratsima. Sügis tõi muret ja arupidamist. Seda siis, kui vili oli kasvanud kehv ning kesine, aga ka siis, kui see juhtus olema keskmiselt kena. Iva tuli ju kõrrest eraldada, terake peast ja pebrest välja murendada. Kuidas sa seda teed? Jõud ja nõu olid korraga otsas. Polnud ju enam isaisade ajad, polnud rehetuba ega tahmaseid parsi, millel kõrsi kuivatada; polnud kõvaks tambitud rehepõrandat, kus hobusega vilja pahmata. Vili nõudis masinat. Olgu ta hall või kuldselt kollane - ikkagi nõudis ta masinat. Kuhupoole sa nüüd käänad? Kust sa selle masina välja nõiud? Sooasukail polnud ühtegi masinat ega mootorit, need undasid peremeeste põldudel. Seal hakkasid nad juba poolest suvest undama. Nagu õrritav jörin liikus see undamine ümber soo. Mõnikord tuli nii lähedale, et pani Tarumi Jaagu lootuses võpatama: ta kippus uskuma, et masin põikab ehk ometi korraks ka soosse, astub temagi õuele. Kerglane lootus! Jõrin kaugnes jälle, läks teise või kolmandasse kanti. Roomas rahulikult eemale, otsekui oleksid Tarumi Jaagu viljatagavarad kõige suuremad ja tema pere kõige väiksem, nii et just tema võiks uudseleiba kõige kauem oodata. Aga et see nii polnud, vaid otse vastupidi, ei aidanud vanal Tarumil muud, kui et pidi jälle kord käima oma Kanossa-teekonda — minema kummardama peksumasina peremeest. (et) |
