|
qkg:contextText
|
Sõda, mida te pildistate teistele hommikusöögi kõrvale, ei säästa järelikult ka teid. Ma ei tea, aga mina ei suuda sinu sõprade pärast pisaratki poetada. Kui keegi tulle kargab, et tuua koju paar head fotot teiste surmast, siis võib ta oma sportlikus auahnuses ka hukka saada, selles pole ju midagi erilist, see on ametirisk, ei midagi enamat! Elisabeth oli jahmunud, sest ta pidas seda ainuõigeks, kõike, mis nad sel ajal tegid, inimesed pidid teadma, täpselt teadma, mis seal toimub, ja nad pidid neid pilte nägema, et ärkvele ehmuda. Trotta küsis ainult: Ah nii, kas ikka peavad? Kas nad tahavad seda? Ärkvel on ju ainult need, kes seda ilma teietagi suudavad ette kujutada. (lk 90) (et) |
