|
qkg:contextText
|
Jumal ei elanud selles kirikus; need kujud kujutasid eimiskit. Mina olin selles katedraalis üleloomulik. Mina olin ainuke surematu asi selle katuse all! Üksildus. Hulluksajav üksildus. Nägin vaimusilmas, kuidas katedraal varises kokku, pühakud kaldusid külili ja kukkusid maha. Rotid sõid pühitsetud leiva ja pesitsesid aknalaudadel. Tohutu suure sabaga rott kiskus ja näris kõdunenud altarivaipa, kuni küünlajalad kukkusid maha ja veeresid limastele kividele. Ja mina jään seisma. Puutumatult. Surematult - haarates äkitselt Neitsi Maarja kipskäest ja nähes seda oma käes purunevat, nii et hoidsin peos murenevat kätt, minu pöial vajutas selle pulbriks. (lk 107) (et) |
