|
so:text
|
Puupinkide merest tuli rotihaisu. Üks rott liikus kuskil altari lähedal, teine Neitsi Maarja suures nikerdatud külgaltaris. Peaaltaril kumasid kullast küünlajalad, lopsakas valge krüsanteem õõtsatas äkki, veepiisakesed arvututel kroonlehtedel sädelemas; kümnetelt vaasidelt, altaritelt ja külgaltaritelt, Neitsi Maarjate ja Kristuste ja pühakute kujudelt kerkis meeldivat hapukat lõhna. Vaatasin tähelepanelikult neid kujusid; elutud profiilid, jõllis silmad, tühjad käed, kanged riidevoldid haarasid mind äkki ja täielikult oma võimusse. Siis tõmbus mu keha nii ägedalt krampi, et leidsin end küürutamas, käsi järgmisel pingireal. See oli surnud kujude, süngete piltide ja kivist inglite surnuaed. Vaatasin üles ja kujutlesin nii selgelt, nagu oleks see tegelikkus, et astun altaritrepist üles, avan tillukese püha ja puutumatu tabernaakli, haaran oma jõletute kätega pühitsetud oblaadinõu ning võtan Kristuse ihu ja puistan valged armulaualeivad vaibale laiali, ning tallan siis pühade oblaatide peal, kõnnin altari ees edasi-tagasi, tallan armulaua põrmuks. Tõusin nüüd pingilt püsti ning seisin ja vaatasin toda nägemust. Teadsin väga hästi, mida see tähendab. (et) |
